"Inimese teed eksitab tema oma rumalus,
aga ta süda kibestub Issanda vastu."
Õpetussõnad

silmad

Vanaisa ööbis esimest korda mu juures Tartus ja kui ta 22 paiku õhtul pikali heitis, läksin ta juurde ja vaatasin ta silmadesse. Ma ei teadnudki, mis värvi ta silmad täpselt on, kuigi ma tean juba ammu, mis värvi on facebooki ikoon.

Vanaisa saab 5. juulil 80aastaseks. Ta ei karda surra. On elanud ilusa elu. Ma ei mäleta, kas ma kunagi olin ta silmi nii lähedalt vaadanud kui täna. Värv ei olnudki nii eriline- selline sinakas hall. Nagu minulgi. Aga vanaisa silmad jäävad alati erilisteks. Ka siis, kui need ühel päeval enam ise ei avane.

Arvo Pärt ütles, et teoreetiliselt näitab elukell alati 5 minutit enne kahtteist. Mina olen 23aastane. Ikka näitab elukell sama aega, mis vanaisalgi. 

https://www.youtube.com/watch?v=mYRtmvQNb1Y


Terve see elu on nagu tuhandeks killuks pudenenud hetk ja samas nii terviklik.

Katkistel on lugu

Täna kukkus mul üks tass õnnetult maha ja ta sang purunes kolmeks tükiks. Ja siis on ju natuke kahju ka, eriti kui on lemmiktass, ja paneb korraks eneses arutlema, kas oleks mõttekam tass täiesti ära visata, sellele mingi teine otstarve leida või loota, et keegi seda halastusest kunagi kasutab. Neid on ju ennegi katki läinud ja tegelikult nad enam sellist nii tihedat kasutust edaspidi üldiselt ei leia, kui just 'midagi üle ei jää'.  Noh! ja siis ma mõtlesin, et peaks vastupidiselt kappi just sellised katkised tassid panema ja neid kasutama enam (või siis sama palju) kui teisi, sest neil on lugu! Võib-olla väike, aga nad ei ole ju tähtsusetumad kui need teised seal kapis. Sest kui inimene on katki millegi või kellegi pärast, siis tal on ju suur lugu, suurem ilmselt kui tervel inimesel. Olgu see katkisus siis sisemine või väline (puue). Või kui ta sündis väliselt katkisena, siis ta elu on ilmselt suur lugu ja tunnistus. Ja Jumal tahab kasutada selliseid tasse ehk meid- puudulikke, ebatäiuslikke, katkiseid. Miks mina siis ei peaks olema tema moodi. Heh. Aga kui nüüd lapselikust mõtlemisest välja astuda, peaks olema hoopis nii, et "Tule nagu oled, aga ära jää selliseks." Vahel teeme meelega pattu ja loodame Jumala armu peale, siis me tegelikult kasutame seda 'katkine olemist' ära.  Aga täna ma sellest rääkida ei tahtnud.

A

Märka olevikku

J. Liiv on öelnud:  "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta." Mulle tundub, et on hoopis nii: "Kes elab tulevikus, ei märka olevikku". Enda puhul mulle tundub nii, et samal ajal kui millegagi tegelen, on mu mõtted tihti olevikust eespool ehk tulevikus. Kui õpin raamatukogus, mõtlen sellele, millal juba koju saaks minna; kui söön, siis mõtlen sellele, mida järgmiseks peaksin tegema jne. Mulle tundub, et mu mõtlemine on pidevalt tuleviku sündmuste juures, ma nagu ei suudaks elada ja olla olevikus, praeguses hetkes ja seejuures õnnelik. Noh.. et kui söön, siis mõtlen sellele, kui hea on süüa ja ei kiirusta, vaid naudin. Ja seejärel pesen nõusid ja naudin. Ja siis.. nii edasi.Vahel nagu suudan ka, aga vist liiga harva, sest need tulevikulised mõtted jälitavad mind sagedamini. Näiteks teinekord bussiga sõites on mul tunne, et võiks isegi veel paar peatust sõita, et saaksin kauem raamatut lugeda või soojas istuda, eriti siis, kui mul on istekoht ja ma ei pea nagu pannkook inimeste vahel seisma. Ilmselt ei katsu ma oleviku möödumist kiirendada ka siis, kui saan olla koos inimestega, keda väga armastan ja kellega on hea koos olla. Siit võiks tulla üks võimalik järeldus- kas ainult siis, kui tegeleme asjadega, mis meile väga meeldivad või oleme koos inimestega, kellega koos on väga hea olla, suudame me olevikku nautida ning ei rutta mõtetes järgmistesse tegevustesse, tulevikku? Või on see ikkagi minu suutmatus mitte elada hetkes? Miks siis, huvitav, ootavad paljud abiellumist, kooli lõppu, laste saamist, palgatõusu, kui tegelikult nad ei tea, kas need järgnevad sündmused ikkagi toovad rohkem õnne kui praegune olevik.

Või kui Piibel ütleb, et Jumal tahab anda meile tulevikku ja lootust, miks seda siis ise kiirendada?

Miks nii paljud ootavad suve rohkem kui ülehomset märtsi. Või tänast veebruari lõppu.

Hetkes elamist võib väga mitmeti tõlgendada ja ka väga vääralt seetõttu oma elusamme seada, aga ma tahaksin rohkem märgata olevikku. Ja seda, et karjamaa pole veel umbrohtu täis ja et täna vihma ei saja ja et päevad on juba pikemad ja et teed pole täna libedad ja et mul on kõht täis. Selle nimi on vist tänulikkus. Kes elab tulevikus, ei ole tänulik, rahul, õnnelik?

Millises ajavormis sina täna elad?

Hakkliha kamarata

Käisin täna üle pika aja Tartus turuhoones ja tegin vist päris mitu ringi peale enne kui sealt midagi ära ostsin. See on see valikute paljusus, mis tekitab olukorra, kus ei oska enam valida. Sarnane seis on ülikooli õppima asudes või mõnel ka naisevõtuga Nojah. Tundub, et oleme nõuka ajast välja saanud ja enam pole üks valik, mida valida, vaid sada ja üks või enam. Vaatasin neid igasugu lihasid seal turuhoones ja lugesin silte ning mitmele oli kirjutatud peale "Hakkliha kamarata" või siis mingi muu liha "kamarata". Ma ei saanud aru, mida see tähendab. Kui tihti üldse müüakse kamaraga hakkliha? Kui ei müüda, miks seda siis üldse segadusttekitava elemendina lisama peab sellele hinnasildile? Varem ma ei teadnud, milline see kamar üldse väljagi näeb või ilmselt ei olnud ma teadlik selle sõna tähendusest, aga täna nägin, mis see endast kujutab. EKI ütleb, et see on näiteks sealiha naha‑ ja selle ligidane lihakiht. Hästi rõve näeb välja, aga sellest saab kindlasti söögiks midagi head valmistada. Mõtlen, et kas meie elus pole ka nii, et meil on mingid nõmedad probleemid ja vastusteta küsimused ja identiteedikriisid ja kõik muu taoline ning see on nagu see kamar, mis tundub rõve ja halb. Aga siis kunagi, kui oleme vanad ja kortsus, näeme terviklikumat pilti ja saame aru, milleks see kamar vajalik oli ning äkki isegi kunagi saame öelda, et nüüd oleme need inimesed ilma nende vanade probleemideta ja samas oleme mingite vastusteni  jõudnud. Millegipärast mulle tundub, et sellist õnnist seisundit nagu "hakkliha kamarata" meile enne taevasse jõudmist ei tulegi. Nii vist ongi siis hea, sest eks kamarast saab ju ka head sööki teha nagu ma tänasest alates tean ja teiegi juba teate ning teate ka seda, et probleemid ja muu selline on vajalik osa elust. Päris tühi ja vana tõde taaskord, aga mida uut siin päikese all kirjutada on. Sellest olen ka juba kirjutanud, et siin päikese all pole midagi uut, kuigi ometi me ootame suve ja kõike, mida Päikese all teha saab. Nojah.

Elutee

Kui keegi küsiks, milline muusikastiil mulle meeldib, siis ma vastuseks ilmselt ei ütleks, et klassikaline muusika. Vist sellepärast, et mulle tunduvad need klassikalised lood tihti pigem frustreerivad ja masendavad. Täna aga panin Mozarti plaadi peale ja kuulan või õigemini mängib see pigem taustaks. Mozarti looming on natuke erinev- see on pigem positiivse tooniga, vähemalt mulle näib nii. Ja kui nüüd natuke mõelda ja teilegi öelda, siis tegelikult mulle meeldivad osad teised klassikalised lood ikka ka. Seal on vist mingi seos sellega, mis instrumendid mulle sümpaatsemad on. Teinekord vist ongi nii, et kui ei uuri ja ei süvene, siis jääbki kõik pinnapealseks, ka arvamused, sest kuni me ei süvene nt mingisse muusikastiili sügavamalt, siis jäämegi arvama, et see meile ei meeldi, kui selline esmaarvamus juba tekkinud on. Võib ka nii olla, et ma ei ole klassikalise muusika jaoks veel piisavalt küps või äkki mängib rolli see, et on maailmas toimunud muusikastiilide plahvatus ja inimesed ei oska enam valida, mida kuulata. Võib ju ka nii mõelda, et kui üks inimene kunagi Eestimaalt välja ei reisi, siis jääbki tema kahe kõrva vahele vaid piiratud maailmavaade ja maailmatunnetus, aga see, kes ainult reisib ja kodumaal ei suuda püsida, jääb justkui maailmakeeristesse ja ei leia lõpuks pinda, kuhu kinnituda, kus pere luua ja maha rahuneda. Jäägu muusikastiilid ja reisimised, aga suurem probleem on selles, kui teistesse inimestesse suhtumise kujundame vaid oma eelarvamuste ja esimeste petlike hinnangute taustale. Selles ju eksime kõik, vähemalt mina.

Ühel oktoobrikuu hommikul olin kodus Saaremaal ja pärast seda, kui olin isa kusagile kohtumispaika viinud, sõitsin ise mere äärde. Ma teen seda ikka piinlikult harva ja ometi on see nii suur privileeg- elada merele nii lähedal. Kuna kell ei olnud palju, siis liikus seal mererannal rahvast väga vähe, niisiis sain olla üsna kaugel muudest liiklejatest, jalutada ja palvetada. Palju linde oli kogunenud veepinnale. Leidsin ka endale sobiva istumiskoha rannapromenaadil ja päike nii mõnusasti vaatas mu peale ja soojendas, kuigi õues oli pigem külm. Kui selliseid hetki ise ei loo, selleks aega ei võta, siis need ei teki ka. Ja neid mõtteid ei teki, mis vaid sellises keskkonnas või situatsioonis tekkida saaksid. Või need luuleread, mis seal vaid tekkida said. Nii on. Täna võiks ka otsida mingi paiga, kus väga harva käin, ja minna ning tajuda midagi, mida kunagi tajunud pole. Mõelda, mida kunagi mõelnud pole. Kodus laua taga võin ju ära sandistuda oma keha ja mõtlemise poolest. Kevadel kirjutasin pika essee kahe teose analüüsist teel olemise temaatikal. Jõudsin ühe sõbraga arutledes järeldusele, et ka diivanil istudes võib teel olla ja ma olen päris nõus sellega. Inimene võib istuda kodus diivanil ning veeta pikki päevi pealtnäha mitte midagi tehes, kuid samal ajal olles teel oma mõtetes või fiktsionaalse maailma kaudu, mida ta oma peas loob. Mõttejõul on võimalik ise ka selles enda peas loodud maailmas elada ning seal seda teekonda käia, mis reaalses maailmas justkui sel ajal elamata jääb. Samal ajal ei tähenda, et reaalne elu väljaspool seda diivanil istuvat isikut seisma jääb-muu maailm elab ikka edasi. Lisaks eelnimetatule olen nõus ka sellega, et elu on tee või et tee on elu. Siit edasi saaks mõelda, kes on meie teekaaslased? Kas meie eluteel on palju elutust? Kas meie teekonnal on eesmärk? Kus on meie teekonna lõpp? Kas tee lõpus võib olla elu? Kuidas on lood igavese eluga?

             
                      

                                        kui hingad, tasub veel elada,

                                          kui enam ei hinga, on elatud.
                                                     või kas on?

                                         
                                             

Mozart lõpetas ketramise.

piirsituatsioon

elu on igasugune

ja siis tuleb minna

ükskõik mis on olnud

(Kaarel B. Väljamäe)

Aga kui ma täna oleksin vähihaige, siis mida see muudaks või muutmata jätaks?